default-logo
  

Аjalugu

Homöopaatia kui tänapäeva iseseisev meditsiiniharu, doktriinil Similia similibus curantur põhinev kliinilise meditsiini suund, tekkis enam kui 200 aastat tagasi.

Aluse homöopaatiale pani Leipzigi Ülikooli professor Friedrich Samuel Hahnemann, kes sündis 10. aprillil 1755. aastal Saksoonias, Meissenis  (Saksamaa). Hahnemann  oli vanem poeg kümnelapselises peres. Kuna perekond oli väga vaene, hakkas 8 keelt valdav poiss juba koolis tegelema tõlketööga. Tänu tõlketegevusele omandas ta sügavad teadmised meditsiinis, farmakoloogias ja keemias. Pärast Leipzigi Ülikooli lõpetamist töötas ta arstina erinevates Saksamaa linnades. Olles privaatdotsent ning seejärel ka Leipzigi Ülikooli professor, pidas ta loenguid üliõpilastele ja arstidele. kuulsa Šoti farmakoloogi, Edinburgi Ülikooli professori Culleni ravimiteaduse õpiku tõlkimisel 1790. aastal (toona oli ta alles 35-aastane) hakkas teda huvitama autori väide kiinapuu koore ärritava toime kohta maole. Viies enda peal läbi katseid, avastas ta ootamatult kiniini paradoksaalse mõju organismile, nimelt, et suures koguses tekitab kiinapuu koore tõmmis malaariale omaseid sümptomeid, mida raviti kiniiniga. Hahnemann  äreldas, et malaaria sümptomid ei ole midagi muud kui organismi vastupanu väljendus ning et kiniin seda (vastupanu) aktiviseerib. Pärast enam kui 100 preparaadi, sh tema poolt loodud ühendite enda peal katsetamist ning kasutades analüüse kliinilise pildiga haiguste ravimisel jõudis Hahnemann järeldusele, et mistahes suurtes doosides manustatud ravim tekitab sümptomeid, mis meenutavad talle teadaolevate haiguste kliinilist pilti. Nii pani ta aluse uue ravimiteraapia meetodi – homöopaatia – arengule. Põhimõte „taoline ravitakse taolisega“ oli teada veel Hippokratese, Paracelsuse ajal ja isegi varem. Ning ainult tänu Hahnemannile said Hippokratese ja Paracelsuse ideed teoks praktikas. „Haiget ravib loodus,“ rääkis Hahnemann. „Arst peab aitama. Haige taastab tervise samaga, mis haiguse tekitas.“

Esimest korda formuleeris Hahnemann sarnasuse põhimõtte 1796. aastal. 1806. aastal ilmus tema teos „Eksperimentaalmeditsiin“, milles ta esimest korda nimetab oma õpetust ja ravimist sarnasuse põhimõttel – homöopaatiaks.

  1. aastal (55 aasta vanuselt) avaldas Hahnemann oma fundamentaalse töö – „Arstimiskunsti organon“, milles tõi välja peamised homöopaatia põhimõtted, pannes sellega aluse antud ravimeetodile.

Üks tema esimestest õpilastest oli Constantin Hering (1800-1880). Heringi elulugu on huvitav ja õpetlik. Ta oli väga uudishimulik ja andekas noormees ning omas entsüklopeedilisi teadmisi klassikalistes keeltes, kirjanduses ja matemaatikas. Herign õppis meditsiini Dresdeni Kirurgia Akadeemias ning seejärel Leipzigi Ülikoolis, kus kuulas toona kuulsa kirurgi Robi kursust. Kohalikud arstid pakkusid Robile kirjutada homöopaatiat paljastav artikkel, kuid kirurgil ei olnud aega ning ta tegi selle ülesandeks noorele Heringile, keda kõrgelt hindas. Hering asus asja kallale talle omase pedantsusega, uurides avaldatud homöopaatia alast kirjandust ja viies enda peal läbi katsetusi. Juhtus nii, et ühel lahkamisel lõikas ta sisse ja sai veremügrituse. Arstid teatasid, et ainuke lootus ellu jääda on käe amputeerimine, kuid üks tema kolleeg, Hahnemani õpilane, pakkus proovida homöopaatiat, mis ravis Heringi täielikult välja. See veenis noormeest lõplikult homöopaatia tõhususes ja artikkel, milles ta pidi meetodi maatasa tegema, ei ole kunagi ilmunud. 1838. aastal ilmus tema poolt kirjutatud Siberi katku käsitlev monograafia, milles olid toodud ära kõik homöopaatilisi ravimeid saanud inimeste ja loomade täieliku tervenemise juhtumid.

Hahnemanni silmapaistvamate järelkäijate hulka kuulub doktor James Tyler Kent.

  1. aastal lõpetas Kent meditsiiniülikooli USAs. Homöopaatiaga hakkas ta tegelema pärast seda, kui selle mittetraditsioonilise meetodi abil paranes raskest haigusest tema naine. Kent pühendus täielikult homöopaatia uurimisele. Tema sule alt tulid välja ka täna kasutusel olevad „Meediku homöopaatilise mateeria repertoorium“ ning homöopaatilise filosoofia ja meediku homöopaatilise mateeria loengud. Kent koostas väga paljude homöopaatiliste ravimite toime kirjeldused ning töötas välja nn konstitutsionaalsed tüübid.

Inglismaal tegeles homöopaatia juurutamisega d-r Frederic-Foster Quin, kes asutas 1849. aastal Londoni Homöopaatiahospidali.

Peaaegu 200 aasta vältel tegeles homöopaatia arendamisega terve rida kuulsaid arste üle kogu maailma: E. B. Nesh, D. Borland, J. Clark, T. Allen, A. von Lippe, M. Blaiki, M. Tayler ja paljud teised.

Suurima panuse tänapäeva homöopaatia arengusse andis kreeklane George Vithoulkas (sünd. 1932. a). Ta on Rahvusvahelise Klassikalise Homöopaatia Akadeemia asutaja ja direktor, maailma parimate homöopaatide õpetaja, õpikute, raamatute ja artiklite autor, arvuti eksperdisüsteemi looja jne. 1996. aastal talle anti alternatiivne Nobeli preemia „erakordse panuse eest homöopaatia arengusse ja homöopaatide koolitusse vastavalt teaduse kõrgeimatele standarditele.“ Täna võib homöopaatiakliinikuid leida paljudes maailmariikides, kuulsaim Euroopa kliinik asub Belgias. Tänu efektiivsusele ja odavusele on homöopaatia väga levinud Indias ja Ladina-Ameerikas. Homöopaatia muutub aina populaarsemaks. Selle panus inimkonna tervise parandamisse on märkimisväärne. Antud ravimeetodi valis enda jaoks Inglismaa kuninglik perekond ning paljud tuntud isikud – poliitikud, ärimehed, kunstiinimesed ning isegi allopaatiliste ravimite tootjad.

Ühel või teisel määral on homöopaatiline ravi lubatud 31 maailmariigis. Juba üle 50 aasta doteerib  Indias homöopaatiat riik. Paljude riikide meditsiiniinstituutides on homöopaatia õppetoolid, homöopaatilised haiglad ja polikliinikud. Mõnedes riikides (Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, USA, India) on koostatud homöopaatia farmakopöad. Homöopaatiat praktiseerivad Euroopa Liidu arstid kuuluvad homöopaatide liitudesse.