default-logo
  

KKK

  • Sarnasuse seadus?

    Homöopaatia üks põhitõdesid on ravida sarnast sarnasega. Juba sõna „homöopaatia” tähendab tõlkes kreeka keelest „homöo” – sarnane ja „patos” – haigus, st „sarnane haigus”. Teisisõnu haigust ravitakse preparaadiga, mis tekitab organismis haiguse sümptomitega sarnanevat kunstlikku seisundit. Loodusseaduste kohaselt kaks sarnast (samalaadset) seisundit ei saa elusorganismis üheaegselt olla.

    Tugevam (ravimi poolt esile kutsutud) hävitab nõrgema (haiguse). Kuid kuna homöopaatilise vahendi toimeaeg on piiratud, siis selle poolt esile kutsutud kunstlik haigus läheb kiiresti mööda, jättes organismi tervena.

    Näiteks, mesilase nõelamine tekitab paistetuse ja takistab uriini väljutamise. Seega homöopaatilist ravimit Apis kasutatakse sarnaste sümptomitega inimese ravimisel, milles nende sümptomite tekkimise põhjus ka ei seisneks; sibula puhastamisel hakkate nutma, tekib nohu, silmad ja nina hakkavad kipitama. Preparaat Allium cepa (söögisibul) aga ravib seisundit, mis on sarnane koka seisundile sibula lõikamisel. Ravim saab ainult siis inimese terveks teha, kui see on võimeline kutsuma tervetes inimestes sarnaseid muutusi.

  • Mille poolest erineb homöopaatia tavameditsiinist?

    Inimeste raviks kasutatakse mitmeid meetodeid, kuid kõik nad jagunevad kaheks: kas võidelda haiguse sümptomitega või tõsta organismi kaitsemehhanismi, et see saaks ise haigusest jagu. Suurem osa ametliku meditsiini ravimeetoditest, millega oleme harjunud, põhinevad sümptomite allasurumisel, millest räägivad juba ravimite nimetused: antihistamiinsed ravimid, antibiootikumid, palavikku alandavad vahendid. Sümptomite allasurumisega ravimise asemel viime haiguse hoopis sügavamale, röövides sellega organismilt elujõu. Mingi aja pärast annab taoline allasurutud haigus endast teada veel tõsisemate sümptomitega ning mitte tingimata samades organites-süsteemides.

    Täna on ametlik meditsiin kitsalt spetsialiseerunud: kardioloog ravib südamehaigusi, gastroenteroloog tegeleb seedetrakti probleemidega, uroloog neerudega… Haige inimene peab külastama hulga kabinette ning siis veel jõudumööda analüüsima, kas erinevad ravimid omavahel ikka sobivad? Miks on ravimeid nii palju ka kuidas muuta kogu arstide poolt määratud keemia organismis kahjutuks ja viia välja? Ning kust võtta raha, et kõik need ravimid osta?

    Veel üks probleemne küsimus – kas maks, süda või kops elavad kogu organismist eraldi, kas nendega tekkinud probleemid ei ole ühe-kahe konkreetse põhjuse tagajärg, millega tulebki võidelda? Tänapäeva meditsiinis kopse ravib pulmonoloog, reumatoloog ravib liikmeid, on kirurgid ja reumatoloogid, kelle eesmärk on mitte ravida haiget, vaid päästa neid surmast.

    Kuid organism on üks tervik ja seda tuleb ravida kompleksselt, mitte osade kaupa. Antud reeglit järgibki homöopaatia – organismi käsitletakse kui tervikut kogu selle füsioloogilise ja psühholoogilise omapäraga, arvestatakse patsiendi kõiki kaebusi ja sümptomeid, kõiki muutusi organismis, mis on toimunud sünnihetkest alates. Igal konkreetsel juhtumil valitakse ravimid sarnasuse põhimõttel.

    Homöopaatia seisukohast peegeldavad haigused organismis olevat üldist disbalanssi, mitte ei eksisteeri eraldatult teineteisest. Seega on iga inimese jaoks olemas ainus ravim, mis suudab kaotatud tasakaalu taastada (võib juhtuda, et selle saavutamiseks tuleb teha mitu sammu, st võtta järjestikku mitu ravimit, kuid konkreetsel ajahetkel ja konkreetse haiguse jaoks on vaja ainult üht ravimit)

    Erinevatel inimestel avalduvad haigused erinevalt. See tähendab, erinevad mitte ainult haiguste peamised sümptomid, vaid ka sellised detailid nagu meeleolu muutus, janu, söögiisu, reaktsioon temperatuurile jne. Tagamaks homöopaatilise ravimi efektiivsust tuleb selle valimisel arvestada kõiki neid individuaalseid sümptomeid. Seega ei tasu imestada, kui homöopaadi vastuvõtul esitatakse Teile hulgaliselt küsimusi Teie kalduvuste, harjumuste ja palju muu kohta, mis võib tunduda ebaoluline. Sealjuures on vastuvõtt tavalisest mõnevõrra pikem.

    Preparaat, mille saab patsient, suurendab organismi energiavarusid, kaitsevõimet, aktiviseerib vahetusmehhanisme. Organism tõuseb järgmisele tasemele ja muutub tugevamaks, olles edaspidi juba ise võimeline reguleerima paranemise mehhanisme. Peamine on teda toetada, mitte segada.

    Muidugi ei tohi laskuda äärmustesse ja väita, et kasutada tuleb ainult alternatiivmeditsiini – nii kirurgid, reanimatoloogid kui ka onkoloogid võitlevad patsiendi elu eest.

    Ning meie arvates oleks paljude haiguste ravimisel mõistlikum ikkagi lasta organismil endal võidelda tõvega ilma aktiivse keemilise sekkumiseta.

  • Mis on klassikaline homöopaatia?

    Ning pidage meeles, et …klassikaline homöopaatia on ravimeetod, kus

    • preparaat määratakse ainult sarnasuse põhimõttel;
    • korraga määratakse ainult üks ravim ja organism viiakse samm sammu järel tervenemise poole;
    • tervenemine toimub vastavalt Heringi seadusele. Heringi seadus – mis see on?

    Ameerika homöopaat Constantine Hering (1800-1880) tegi kindlaks, et tõeline tervenemine toimub siis, kui see liigub:

    • eluliselt tähtsatelt organitelt vähem tähtsate organite suunas (esimestena lähevad mööda peavalud, seejärel nahalööve);
    • ülalt alla (juustest jalataldade poole);
    • seestpoolt väljapoole (siseorganitelt naha poole);
    • sümptomid kaovad nende tekkimise järjekorra vastupidises suunas.

    Kui Heringi seadust ei järgita, siis on tegemist haiguse süvenemise, mitte tervenemisega. Haigus liigub uuele, ohtlikumale tasandile.

    Meie organism on üks tervik, kõik selles on omavahel seotud. Homöopaatia lubab ravida kogu organismi, mitte ainult kanda või silma.

    Korduvvisiidi ajal võib patsientidelt sageli kuulda, et neil kadusid mingid kaebused, millest ei ole nad esimesel kohtumisel isegi rääkinud ning mis jäid tõsisemate probleemide varju. Ning see veelkord tõestab, et õieti valitud homöopaatiline ravim mõjutab kogu organismi.

  • Kuidas homöopaatia töötab?

    Kunstlikku haigust tekitav homöopaatiline ravim käivitab organismis eneseregulatsiooni mehhanismid, aktiviseerib looduslikke enese ravi võimeid. Seega ravi alguses täheldatakse reeglina enesetunde mõningat halvenemist, millele järgneb paranemine ja toimub organismi nende süsteemide taastumine, mille talitus oli häiritud. Selline ravimeetod sobib kannatlikele inimestele, kes tahavad ka tegelikult terveks saada. Krooniliste haigustega inimesed peavad arvestama, et tervenemine toimub järjekorras, vastupidises sümptomite tekkimisele. Näiteks, kui Teie lõplik haigus on maohaavand, siis tekivad teil sümptomid, mis olid haiguse alguses: väsimus, röhitised, iiveldus, kõrvetised jne. Ei ole vaja karta: see on hea signaal, mis näitab, et tervenemise protsess on alanud.

  • Mis on homöopaatiline ravim?

    Homöopaatias kasutatakse erinevaid taimseid, loomseid ja mineraalseid aineid, kuid ravimi valmistamise protsess on kõigi nende puhul üks. Sõltumata kasutatavast toorainest valmistatakse homöopaatilisi preparaate erilisel meetodil, mille esimest korda kirjeldas Samuel Hahnemann. Märgates, et tavalise „tugevusega” preparaatidel on ebasoovitav kõrvaltoime, hakkas ta lahustama neid, iga kord intensiivselt loksutades. Hahnemann nimetas saadud aineid „potentsideks” ja oma suureks imestuseks märkas, et mida rohkem on aine lahustatud, seda tugevam on toime. (Mõni aasta hiljem Londoni Kuninglikus Homöopaatiakliinikus läbiviidud uuringud näitasid, et kui preparaat lahustada seda loksutamata, see ei avalda soovitud toimet).

    Homöopaatilised ravimid sisaldavad minimaalses koguses ravimaineid – kõigest mõne molekuli. Ravimite suuremad lahused aga ei sisalda ühtegi lähteaine molekuli. Nende ravitoime põhineb vee omadusel salvestada selles lahustatud aine energeetilist ravivat olemust. Taoline ravim töötab juba informatsioonilisel, mitte keemilisel tasandil.

    Parimaks molekulaarinformatsiooni kandjaks peale vee ja piirituse on valmis preparaadiga läbiimmutatud piimasuhkur. Just sellest valmistatakse kuulsaid homöopaatilisi kuulikesi.

    Homöopaatilise ravimi lahuseid valmistatakse kahe peamise skaala järgi: kümnend- (retseptis märgitakse kui X või D) ja sajandikskaala (С või СН). Ravimi valmistamiseks kümnendskaala järgi loksutatakse intensiivselt lähtetinktuuri üht tilka lahusti (piirituse või vee) 9 tilgaga, saades lahuse potentsiga 1х. Seejärel loksutatakse omakorda selle lahuse üht tilka lahusti 9 tilgaga ja saadakse ravim potentsiga 2х. Protsessi korratakse kuni vajaliku lahuse saamiseni. Sajandikskaala järgi ravimi valmistamisel loksutatakse intensiivselt lähtetinktuuri üht tilka lahusti 99 tilgaga ning saadakse ravim potentsiga 1С. Potentsi 2C saamiseks loksutatakse saadud lahuse üht tilka lahusti 99 tilgaga jne.

    Sageli usutakse, et homöopaatilised ravimid on ohutud: kui ei aita, siis kahju neist ka ei ole. Tegelikult on nende ravimite toime (eriti kõrge potentsiga lahustes) väga sügav ja tugev ning neid tuleb manustada väga hoolikalt ja ainult kogenud homöopaadi määramise alusel.

    Homöopaatilise ravi manustamise skeemi paneb paika arst. See võib olla ühekordne manustamine mitme kuu tagant, manustamine üks või mitu korda päevas, kuid alati teatud aja möödumisel enne või pärast sööki, et seedimise protsess ei segaks ravimi omastamist.

  • Paljudes apteekides müüakse homöopaatilisi preparaate ilma retseptita. Kas võib neid iseseisvalt võtta?

    Reeglina müüakse apteekides niinimetatud kompleksseid homöopaatilisi preparaate, mis koosnevad mitmest komponendist. Nende eesmärk on sümptomaatiline ravi. Kuigi ravimeid nimetataksegi homöopaatilisteks, neid käsitatakse ja nad toimivad kui allopaatilised ravimid, st haiguse sümptomite kõrvaldamise asemel surutakse need alla. Sellistest vahenditest ei tasu oodata sügavat ravivat toimet. Reeglina pärast nende sissevõtmise lõpetamist tulevad sümptomid mõne aja pärast tagasi. Pealegi võib selliste ravimite tarvitamine komplitseerida haiguse pilti ja homöopaadil on edaspidi raskem valida õige homöopaatiline ravim.

  • Kui kaua homöopaatiline ravimine aega võtab?

    Homöopaatilise ravimi eesmärk on viia organism sellisesse tasakaalu seisundisse, mille juures suureneb organismi elujõud, et inimesel oleks energiat võitlemiseks oma haigusega. Kuna kõigil on tervis kahjustatud erineval määral siis ka tervenemiseks kuluv aeg on igal inimesel individuaalne.

    Kui arsti poole pöörduti õigel ajal ja arst määras õige ravimi, siis avaldub ravitoime juba 2-3 nädala jooksul. Pikaaegsete krooniliste haiguste ravi võtab aga mitu kuud (võimalik, et isegi aastaid) ja nõuab mitme järjestikku määratava homöopaatilise preparaadi tarvitamist.

    Samas aga kroonilisi haigusi põdev patsient manustab aastaid (mõnikord ka eluaegselt) allopaatilisi ravimeid, surudes alla sümptomeid ja kaotades igasuguse lootuse saada kunagi terveks.

    Ägedate haiguste korral võib märgata efekti juba mõne minuti või tunni jooksul.

    Väga ligikaudselt võib öelda, et iga haigusaasta (enne homöopaatilise ravi algust) nõuab umbes üht kuud ravi. See ei ole absoluutne reegel: mõnikord ravi võtab palju vähem, mõnikord aga rohkem aega.

  • Kas on haigusi, mida homöopaatia ei ravi?

    Esiteks, homöopaatia ei saa konkureerida kirurgilise sekkumisega, kui see on hädavajalik. Kuid operatsiooniks ettevalmistumisel ning operatsioonijärgses ravis võib tüsistuste korral (mädaniku, haavade aeglase paranemise, valu, soolestiku pareesi jne korral) olla homöopaatiast suur abi.

    Teiseks, on olemas terve rida haigusi, mille meditsiiniline ravi ei ole piisaval määral arenenud. Eelkõige on need onkoloogilised, autoimmuunsed (hulgiskleroos, reumatoidartriit) ja pärilikud haigused. Võimalik, et sellistel juhtudel täielikku tervenemist ei tule, kuid ka siis suudab homöopaatia kergendada seisundit ja parandada patsientide elukvaliteeti.

    Raskete eluohtlike seisundite, näiteks, ajukelmepõletiku korral oleks hästi antibiootikume juurde anda kahomöopaatilised ravimid. Sellisel juhul kahe ravimeetodi ühendamine suurendab patsiendi ellujäämisvõimalusi ja vähendab tekkida võivate tüsistuste hulka, kuna homöopaatiline ravi suurendab organismi reservvõimalusi.

  • Kuidas homöopaatilisi ravimeid manustada, millist dieeti ja eluviisi tuleb ravi ajal järgida?

    Terad asetatakse keele alla ja imetakse kuni need on täielikult lahustunud.

    Väikesele või raskes seisundis patsiendile lahustatakse terad vees. Selleks valatakse teradele peale 1 supilusikatäis jahutatud keedetud vett ja oodatakse terade täieliku lahustumiseni. Enne ravimi võtmist EI OLE VAJA segada lahust lusikaga. Raputage seda kergelt ja andke haigele

    Kohv on keelatud (võite asendada siguriga). Homöopaatiliste ravimite jaoks on kohv universaalne antidoot.

    Ei tohi süüa münti.

    Ärge ühendage homöopaatiliste ravimite sissevõtmist ja hambapesu.

    Võimalusel välistage keemiliste ravimite sissevõtmist, pidades eelnevalt kindlasti nõu oma raviva homöopaadiga.

    Vältige kontakte kahjulike ainetega, eriti kui neil on tugev lõhn (atsetoon, bensiin, värv, kloor).

    Soovitav on loobuda alkoholist. Piirake oma laual vürtsikate ja teravate toitude, šokolaadi kogust. Võimalusel vältige stressi.

  • Homöopaatiline ägenemine.

    Ravi määramisel räägib homöopaat patsiendile homöopaatilise ägenemise võimalikkusest. Mis see on? Kas prognostilises plaanis on see halb või hea? Homöopaatiline ägenemine on üks raskemaid perioode nii patsiendi kui ka arsti jaoks. Patsient peab mõistma, mis tema organismis toimub, miks sümptomid ägenevad. Ning mis oluline, ta peab selle ägenemise, näiteks, valu suurenemise ära kannatama. Arst peab aga varuma kannatlikkust, jälgima ja kontrollima olukorda, lastes elujõul oma tööd teha. Ainult siis, kui tekib risk, et patsiendi seisund võib muutuda ohlikuks, tuleb võtta tarvitusele vajalikud meetmed.

    Pärast homöopaatilise ravimi manustamist võib olukord areneda erinevalt.

    1. Tegelik ägenemine. See tekib esimestel tundidel või päevadel pärast preparaadi manustamist. Ärge unustage, et preparaat, mis on võimeline haigusest jagu saama, peab olema selle haiguse sarnane. St sümptomid, mis tekivad preparaadi manustamisel tervel inimesel, kaovad haigel, kes nende sümptomite all kannatab. Selleks peavad sümptomite võnkekrakteristikud ravimil ja patsiendil ühtima. Ning enne sümptomite kadumist annavad need lühiajalise ägenemise. Ägenemine on organismi enda reaktsioon ning mitte kunagi ei ole liialt tugev. Organism ei loo enda jaoks situatsioone, mis seaksid elu ohtu. Kui arst näeb sümptomite lühiajalist ägenemist, millele järgneb selge paranemine, võib ta anda sellele haigele hea prognoosi. Eksisteerib mitu haiguse ägenemise varianti. Kõik sõltub eelkõige haige elujõust ja sellest, kui tulev on ta tervis. Jätke meelde: kui organism vastas ägenemisega, suur on ka tervenemise võimalus.

    2. Töö vanade sümptomitega. Pärast seisundi üldist paranemist võivad patsiendil tulla tagasi vanad sümptomid, mis teda varem häirisid ja olid alla surutud. Patsient peab meelde tuletama: kas pärast preparaadi manustamist tekkinud sümptomid on uued või on need probleemid olnud ka varem. Kui need on vanad sümptomid, siis ärge kiirustage neist lahti saama. Need lähevad kiiresti mööda ja reeglina ei nõua lisaravi.

    3. Patoloogia levik ohtlikumalt tasemelt teisele organile. Sageli võib näha, kuidas homöopaatilise ravi ajal tekivad patsiendil naha- ja limaskesta probleemid. Näide: ravime peavalu, see väheneb, kuid tekivad soolatüükad. Nendega ei ole vaja midagi teha, kuna nad näitavad, et teie organism püüab edukalt taastada tasakaalu. Peavalu on eluohtlikum kui soolatüükad. Las nad praegu olla. Homöopaadid hoiatavad oma patsiente ette, et need ei määriks midagi tekkinud lööbele peale, ei eemaldaks soolatüükaid, ei püüaks ravida eritisi. Homöopaatiline preparaat annab organismile tõuke, et tervenemine kulgeks õiges suunas, organism aga valib ise tee, kuidas selleni jõuda.